Kui tuult ei ole, olgem aktiivsed ja loomingulised.

Tere ma lähen hulluks kui kohe puhuma ei hakka!

Tuhapilve keiss vist, õhk ei liigu ei ühele ega teisele poole. Majanduslik enesetapp, kuid lootus ikka püsib. Olen kaotanud usu kõikidesse ilmaennustusportaalidesse, sest need näitavad ainult aiateibaid ja ma ei jaksa enam päikseteraapiat taludes ühte ja ainsat Jussi Jauhiaineni raamatut lugeda. Ei, see on väga tark raamat! Kuid taskutes on ainult liiva, mille eest leiba ei osta.

Oleme veidi ringi sõitnud mööda saart keskusele reklaami tehes. Nädalavahetusel sai saarele põhimõtteliselt ring peale tehtud- Alyki, Drios, Marpissa jne. Väiesed mereäärsed linnakesed. Omavahel on need väga sarnased ning väga vahet ei oskagi väljanägemise järgi teha. Rusikareegel- väike kalapaatide sadam, selle ees promenaad kohvikute ja restoranidega ning ümber hotellid, rendimajad ja kohalike majad. Nendega tutvumiseks on vaja aega ca 20 minutit ning siis oled sunnitud end kuskile restokasse veeretama ja osa oma rahakotist sinna jätma, et saaksid südametunnistusekastikesse täisõigusliku linnukese tõmmata- käidud!

Suuremad linnad on veidi huvitavamad (Parikia ja Naoussa). Seal eksisteerib midagi sellist, nagu jalakäijate tänav, mis on täis erinevaid butiike, kauplusi, kohvikuid jne jne. Kuid kui kaubanduslikult peatänavalt veidi kõrvale põigata, leiad end kuskil valgete majade ja sinsite akende vahelises labürindis, kus ei ole ühelgi tänaval nime ega majal numbrit. Teadmatus suunas lihtsalt kulli-kirja peale vasakule või paremale liikudes tundub kogu tänav nagu suur valge sein. Majad, kabelid, aiamüürid ja kirikud on kõik külgepidikoos nagu siiami-mitmikud. Mööda seina ronivad maailma kõige ilusamad puud, mis ennast kuskilt tänavakivide vahelt jõuga läbi on surunud. Ja muidugi meeldib kohalikele ka potilillendus- iga terpiastme peal on vähemalt kümme erinevat potilille või kaktusepõõsast. Ilu- ilu igal pool! Iga tänav on omamoodi, kuigi pealtnäha võib tunduda kõik ühtlaselt valge.

Mõnel tänaval, valgete aiamüüride all seistes ja üles vaadates on peakohal palmid ja seedermändide ladvad- reaalsed puud! Neid on saarel nii vähe, et ma ei imesta, miks nad kõigi eest paksude müüride taha ära on peidetud. Aiad tunduvad metsikud ja hoolitsemata nagu oleks seal dsungel, kuid kedagi ei näi see väga häirivat. Reaalset kasutust neil vist ei olegi, väiksed poisid vaid mängisid sõda.

Parikia on selline: