kodu 2

Kodu

Laupäeval oli jälle vanahea põhjakas. Päevläbi sõitu yeehaaw! Puhus 8se jaoks parajalt või veidi rohkemgi. Hea sõidupäev!

Täna aga vaikus.

Küll aga meenutas väga juba suve. Aga vist mitte kauaks- paari päeva pärast pidi tali jälle taevast alla tulema. Kuid kasutades ära tänast tuulevaikust, alustasime keskuse ülevärvimistöödega. Nüüd olen nagu dalmaatsia koer negatiivis.

Naljakas on vaadata tuulevaiksetel päevadel eriti meeleheitel surfareid, kes olematust tuulest siiski midagi välja püüavad pigistada. Kõrvalkeskuse tüübid on lihtsalt nii fanaatikud, et nad võtsid ka täna oma vaikse ilma salarelvad välja- mingid 200-ruutmeetrised madratsid, mille taha kogu taevalaotus varju jääb ning mille reageerimisaeg on täpselt nii pikk, et jõuad vahepeal kohvil käia. Seal on üks imelik jooksudressides sõitmas käiv saksa tüüp, keda ma koguaeg päästma pean selliste ilmadega, sest tema arvates saab 11,5 ruuduse Bestiga igala ajal iga kell igas kohas sõita. 25 euri palun (:

6. mai, mis päev on?

Ajaarvamisega on siin keeruline- iga päev on laupäev.

Täna tuli tuult igast august (mis asus põhjapool), ja hommikul laadisin kohaliku 5se püssi ning tulistasin 2 h nii palju kui torust tuli. Tuult oli 30-35 knotsi, mõni puhang võis ülegi olla. Niisiis oli 5ne Cabrinha Convert täiesti maha tõmmatud, ning oleks võinud veel telliseidki kalipso alla sokutada. Aga jube hea oli, päike paistis, meri oli helesinine, suu oli kõrvuni ja nii me kahekesi Pierre’iga seal laintega ja lainteta lahingut pidasime. Kooli lohega sõites oli muidugi väike hirm sees, et kohe-kohe võib midagi juppideks lennata, aga õnneks tulime mõlemad võitjatena välja. Ütleme nii, et oli hooked-in ja hang-time-session. Lihvisin peamiselt ainult nippi kuidas uhkelt õhus jibe’ida ja mingit edevat grääbi või loopi samal ajal teha, noh kui keegi kaameraga peaks kalda ääres passima. Ja sama kõrgelt loopida, kui Pierre. Kellel on skilli umbes 9 aasta jagu. Ei suutnud siiski konkureerida.

Sellele otsa sai veel 2,5 h koolitada keskuse graphic designerit ja päev oligi tehtud.

Sõitsin ka rolleriga vastu posti.

5. mai

Sama värk.

Kes tahab end veidi süüvitada kreeklaste hingeellu, siis soovitan tõmmata/osta/laenutada film My Big Fat Greek Wedding. Film ise ei ole suurem asi meistriteos, kuna asjal puudub igasugune sisu ning peamine sõnum on nagu ikka- ole sina ise ja follow your dreams faind big laav, aga selle ümber keerlev kreeklaslik suhtumine asjadesse oli vägagi kümpi kajastatud.

4. mai

Hr Murphy andis teada oma olemasolust. Mida tõi onshore üle Antiparose oli õrritav „pane-asjad-käbe-kokku-mine-ruttu-sõitma-puhub-ju-küll“-tuul. Niisiis sain mina ja mu upgrade õpilane Stefan sel päeval kaks korda asju niisama set-up’ida ja varbad märjaks teha, kui vette jõudes härra pihku itsitades kraanid jälle kinni keeras. Üldse oli imelik päev ja vahest nii väsitab kui peale rannas passimise midagi teha ei ole. Siis me Pierre’iga muutume pahurateks ja teised hakkavad kartma.

Sellepärast vist tõid läti tüübid ja Stefan linnast liha ja veini. Oli tark tegu. Meiega vist soovis ühineda ka vanatädi ülevalt villast, kuid keelebarjääri tõttu ei suutnud me teda mõista ning viisakalt oma niigi rahvusvahelisse vestlusringi sätitada. Või siis muretses ta lihtsalt sellepärast, et me tema poja villat põlema ei paneks. Tädi, ära muretse, sest loosi oleks läinud vaid poju koer, kes näeb välja nagu mänguasi- imearmas udupehme väike jalgadega karvapallike tillukese kellukesega kaelas HAUGUB LAKKAMATULT KELLA POOLE KAHEKSAST HOMMIKUL OMA KILEHÄÄLEGA MU AKNA KÕRVAL!!!

3.mai, teisipäev; kukkus 2 nädalat

Ko-ko-koolitamine, ofkoors ofshoor. Sõidab ka ise, kuigi fun-factor on 0, aga kimab Le JetSkiga. Ja on väsinud õhtuks. Sest homme vist on onshore. Huvitav mida see endaga kaasa võib tuua, kui onshore tuul tuleb offshore üle Antiparose mägede?

2.mai, esmaspäev

Hommik algas tuulevaikusega. Kuid rannas magamise asemel saatis Constantinos meid missioonile (: Nimelt pidime kõik saare eri linnadesse minema keskuse flaiereid laiali viima. See oli päris hea võimalus väikeseks turistikaks. Meie sihtpunkt oli siis Naoussa linnake, mis asub saare kuskil põhjapool osas (pole korralikku saare kaarti näinud veel), samuti mere ääres, nagu nad kõik. See oli ilmearmas linn valgete majakeste, kitsaste tänavate ja suure jahi/paadisadamaga. Muidugi oli kogu linnaelu orienteeritud turismindusele- miljon väikest riide- ja ehtepoodi, autorendid, rollerirendid, kohvikud, restoranid jne.

Mitte et ma mandrist väga palju midagi teaks, on Parosel eriline see, et kõik majad peavad siin olema ühtemoodi- valged, ümarate nurkadega, max 2 korrust maapiirkondades ja max 3 linnades (mida on näha väga harva). Kõikide majade välisviimistluseks on valge lubikrohv ning ainsaks dekoratsiooniks värvilised uksed ja aknaluugid. Viimastega on nii, et ka nendele kehtivad omad seadused- luugid võivad olla ainult kas hele- või tumesinised, vahest ka oliivirohelised või puidu toonis. Naoussas aga asubki üks maja, mis on paragrahvi all, kuna selle aknad on väga väga roos ad. Ei mingit individualismi. Siin vist arhitektil väga loominguline olla ei lasta. Suurematel saartel nagu Kreeta, Kos jne on lubatud ka pilvelõhkujad; siinsel saarestikul on aga asi väga range ja konkreetselt paika pandud.

Linnade „vanalinna“ osas on jube ilusad tänavad, nii Parikias, Naoussas kui ka seal väikses linnas Antiparosel- need on sillutatud eri suuruste lamedate kividega ning kividevaheline segu on valge. Ja tavaliselt see valge on värvitud valge ning iga kevad siinsetes linnades algab suure tänavavärvimistööga. Aga olgem ausad, tulemus on imearmas- valged majad juurduvad malbelt külma kivitänavaga ühte, muutes kogu miljöö soojaks ja hubaseks. Muidugi kaasneb sellega aga tänavate absoluutne ühetaolisus; erinevus tuleneb ainult majade vormis ja funktsioonis. Pealtnäha aga ei tee vahet kaubanduskeskusel, administratiivhoonetel, elumajadel ega kõrtsul.

Suhtumiselt on kreeklased aga väga isiklikud. Viies flaiereid siia-sinna, hotelli, poodi või kohvikusse, uuriti esmalt et milline Yurgos meit saatis. Nimelt on Parosel kaks kitecenterit, millede bossid on mõlemad Yurgos’ed (George’id). Ning vastavalt sellele emba-kumba tuttavaga tegemist oli, võeti ka flaierid vastu või saadeti pikalt.

Lõuna ajal lõpetasime Pierre’iga ringisõitmise ja peatasime Polo piknikuks mäe otsas Butterfly Valley’s. Sealt avanes super ilus vaade alla meie saare poolele. Maapiirkondades tegelevad inimesed peamiselt oliivide, viinamarjade ja tervalilja kasvatamisega. Põllud on neil üsna väikesed kui neid nüüd võrrelda Eesti silmapiirini ulatuvate põllumassiividega. Nad on enamasti ääristatud madalate kivimüüridga ning kummalisel moel on samamoodi lappideks jaotatud ka kõik mäeküljed, kuigi seal midagi peale madalate puhmaste ja põõsaste ei kasva. Isegi lambad mitte.

On kaks asja, mida siin kindlasti ei näe- ühed ongi kariloomad ja teine on mets. Mäenõlvadel kasvatatakse üksikuid lambaid või kitsi, kuskil oli ka paar hobust ja eeslit, kuid 200-pealist mullikakarja teeäärsel karjamaal napilt ei näe. Samuti ei kasva siin ka kõrged puud. Metsana vähemalt. Dekoratiivtaimedena on linnade ja külakeskuste parkides või kiriku/surnuaedades igasugu Pinuseid (seedermännid jms), kuid korralikku ülepea puud siin vabas looduses väga võtta pole. See-eest on aga massiliselt moone, kummelit ja muud super hästi lõhnavat „umbrohtu“, mis seal üleval istudes koos kohaliku kakukese ja sooja päikesega patareid jälle täis laadisid.

Et minna laeva värvima!

Sukeldumise jaoks on suur traditsiooniline kalapaat, mis see aasta väikest kosmeetilist uuendamist vajas. Niisiis andsime Costale ja Yurgosele oma kaunilt kunstilise abistava käe ning veetsime pärastlõuna tuhandeaastastel puulattidel kõõludes ja pintsliga helesiniseid triipe vedades. Laev asus Naoussa lähedal suures laevade parklas, kuhu kõik kalalaevad mingis ajavahemikus viiakse ning kevadel siis värvima ja remontima tullakse. Seal saab praegusel ajal hingata hoolega kohalike kala- ja meremeeste tarkust ja know-how’d.

Õhtul oli vaim veel värske ja läksime kõik Antiparosele õllekasse. Õllekas jah- ainuke koht, mis sel kellaajal veel lahti oli, oli Niko’s Place. Heleda nahksisuga peen lounge otse peatänaval. Aga olgu nahkdiivan või plastmasstool- inimesed on igal pool sama lahked ja kodused ning võtavad kõik külalised eriti soojalt ja sõbralikult vastu. Sellepärast erinebki Paros tavalistest turismiurgastest (vähemalt VEEL), et iga külaline võetakse vastu erilise lahkuse ja huviga, mitte nagu Hiina konveiermeetod.

Tulge ise vaadake!

1. mai, pühapäev

Pilvisusega algav pühapäev ei sunni kedagi voodist vabatahtlikult välja ronima. Aga rand on vaja lahti teha isegi pilvise ilmaga. Tuul puhus üsna tugevasti, aga ofkoors ofsoor. Õnneks sain lõunaajal õpilase, kelleks osutus üks üsna muhe tüüp UK’st. Või originaalis Deutchlandist. Päeva edenedes tuli ka päike välja, koolitus oli lihtne (wake-tüüp) ja õhtul peale päev läbi rannas jooksmist ei jaksanudki midagi teha.

Tuulepealsel maal

Tuul käib siin vist igapäevaelu juurde, nagu söömine ja magamine. Kui tuul ei puhu, siis oleks nagu jaanipäev või lihavõtted, mis tulevad ainult üks kord aastas. Siiani on olnud tõesti vaid üksikud päevad, mis tuul ei puhuks. Kahjuks, nagu ka täna, oli täielik offshore, aga suutsin siiski veidi koolitada.

Pierre

Keskus (veel ilma lippude ja eluta)

Rand on siin ilus, lai ja liivane, meri sügav (ja) sinine. Madalat vett on tegelikult vähe, ainult mõnes kohas ca 10-15 m merepoole. Mina kui Pärnu flätiga ära hellitatud plika muidugi veidi pettusin, kui 8 m kaldast meri üle pea oli, aga eks mõnes kohas olegi selle ee

st päike soojem ja tuul tugevam (: Õnneks on meil ka Le Jetski, millel koguaeg paak täis on,

kui õpilasi või teisi surfareid abistama on vaja minna. Eestlasele tundub see naljakas, aga siin on tavaks see, et makstakse 10 eur per päev rescue-mehele raha, et tal silma peal hoitakse ja vajadusel siis appi minnakse. Need, kes ei taha maksta ning bingot mängivad, peavad pärast päästmist 25 euri välja käima. Aga nii nagu Fannis ütleb- hard life (kreeka aksendiga), siis nii on. Ja kui hetkel on tuulistel päevadel 10 surfarit, siis juulis on siin neid 100 vähemalt- nii et turvalisus on kindlasti asi, mille peale side shor

e tuultega siin panustada. Rescue-mees on muideks lätlane ja tal on 5 varvast.

Põhimõtteliselt siin töötavadki lõuna- ja põhjatuuled, milledest siis viimane on suvel valdav. Suve aga veel ei ole, praegu on selline between- season, ja tuult tuleb igast suunast ja mõni päev ei üldse. Siis saab lihtsalt rannas puhata ja infonäljas kliente oodata.

Tuuletutel päevadel saab minna su

kelduma, sest lisaks kite centerile on sama ettevõtte all ka diving center, mis on selle pildi peal. Ja 1. juunil avatakse ka wake-center (yeehaaw!!) ja pärast kõike seda saab oma raha laiaks lüüa sel üleüleeile avatud surf-shopis Antiparosel.

Antiparos on Parose vastas asuv saar, kuhu sõitmiseks kulub 5 minutit ja 1 eur. Sadamalinn on fantastiliselt armas! Muidugi on see peamiselt turismindusele orienteeritud- väikesed restoranid, ehtepoed, riidepoed, baarid jne jne, aga väljanägemiselt imearmas, ning tundub, et ka kohalikud tunnevad end seal hästi. Vist. Või on nad harjunud lihtsalt, et neid koguaeg vaatama tullakse. Tänaval jalutades tundus, et koguaeg nagu midagi toimuks- poisid jooksid karjudes ringi või sõitsid ratastega, nagu ajaks kõik midagi taga ja vä

ikesed tüdrukud korraldasid ühe maja ees väikse terrassi peal oma tantsu-laulushow.

Meile kõige lähem linn on 8 km- Paroikia. Ka see on imearmas linn, valgete majade, sadama ja miljoni triljoni väikse poega. Sinna viiv tee on ääristatud väikestest majades, milles igas ühes asub mingi ettevõte. Lemmikloomapood, toidukas, autopood, bensiinijaam, tööriistapood, ilusalong jne jne. Ja neil on selle väikse linna kohta liiga palju autosid! Kesklinnas, sadama lähedal, pargivad autod tänava ääres kahes reas, sest muidu ei mahu. Kõik tänava ääred on parkivaid autosid täis. Mitte keegi vist ei käi jala. Isegi rattureid ja rollerimehi on vähe näha. Ja liiklus on siin ka muidugi omamoodi. Õigemini liiklusvahendid. Siin võib sõita millega tahes- pane või toolile rool külge, kedagi väga ei huvita.

Meie tööautogi, VW Polo, sõidab üsnagi tahtejõupeal edasi. Aga vana volkar ongi õige surfikas, eriti nüüd, kui tal ka Pärnu Surfiklubi kleps peal on! Ma ei ole kindel, kas selle

l on mõni muu paber peale kleepsude on, aga keegi ei küsi ka. Sest

politseil ei pidavat raha olema ja nad ei saa bensiini osta, et patrullima minna. Aga Euroopa liikluskultuurist on asi kaugel- tuled ei pea põlema ja turvavöö on... misasi?

Aga see vist mulle kõige rohkem meeldibki, et praegu on siin veel pigem ülekaalus kohalik elu, kui turism. Eks see muutub hooaja alguses vastupidiseks, aga hetkel on veel mõnus rannas kohalike surfaritega tuulejutte rääkida ja restoranis kreeka tantsu tantsida.

Kreeka köök on ka väga mõnus. Lihavõt

etel sai ohtralt lambaliha, maksa ja ahjukartuleid süüa, nüüd aga on aeg minna kreeka salati ja mereandide peale. Üks õhtu viisid bossid meid Antiparosel restokasse, kus nad sundisid mind sööma igasugu jubedusi nagu kaheksajalad jne. Ma ei ole veel oma usku vahetanud ja piirdun endiselt ainult kalaga (: Aga neil on veel mitu kuud aega mind ümber kasvatada. Lihavõtted olid siin väga suur püha- käisime tol nädalavahetusel iga päev mingil üritusel kuskil restoranis ja laupäeva õhtul ka südaöisel jumalateenistusel. See oli uskumatu- Jeruusalemmast saabus kirikutesse Püha Tuli, mida siis iga inimene tuli küünlaga koju viima. Ja terve kirik oli rahvast täis, igaüks käis oma tuld võtmas. Pärast öine lambapraad ja palju veini. Ja terve järgmine pühapäev ainult veini ja lambapraadi! Hard life...

Üleeile õhtul läksime teise instruktori Pierre'iga väljasõidule. Paros on nagu suur mägi, õigemini mitu mäge, ja me läksime vaatama, mis on teisel pool. Ilus oli teisel pool. Tegime oma Pologa veidi offroad'i mägiteedel ja sattusime täiesti mäe otsa, kust avanesid eriti ilusad vaated. Kõik majad on siin valged ja traditsioonilises stiilis, aknad on meresinised või oliivirohelised. Isegi tutikad majad on vanade tavade järgi ehitatud ja näevad samasugused välja. Ja majade ees on kas viinamarja- või oliivipuudega aiad või iluaiad. Aga see on terve omaette peatükk.

Nii me siin elame, mina ja Pierre oma valges imearmsas miljonivaatega mägimajakeses ja teised (2 läti tüdrukut ja 1 prantslanna) all keskuse lähedal teises majas. Ja iga hommik me sõidame oma vana Pologa alla randa, et tervitada kõiki surfareid üle maailma, kes siia on tulnud ja õhtul sõidame tagasi üles mäkke, et vaadata kõige ilusamat päikeseloojangut ja võtta nende ja teie kõigi terviseks veel üks klaasike sangriat.