Hommik algas tuulevaikusega. Kuid rannas magamise asemel saatis Constantinos meid missioonile (: Nimelt pidime kõik saare eri linnadesse minema keskuse flaiereid laiali viima. See oli päris hea võimalus väikeseks turistikaks. Meie sihtpunkt oli siis Naoussa linnake, mis asub saare kuskil põhjapool osas (pole korralikku saare kaarti näinud veel), samuti mere ääres, nagu nad kõik. See oli ilmearmas linn valgete majakeste, kitsaste tänavate ja suure jahi/paadisadamaga. Muidugi oli kogu linnaelu orienteeritud turismindusele- miljon väikest riide- ja ehtepoodi, autorendid, rollerirendid, kohvikud, restoranid jne.
Mitte et ma mandrist väga palju midagi teaks, on Parosel eriline see, et kõik majad peavad siin olema ühtemoodi- valged, ümarate nurkadega, max 2 korrust maapiirkondades ja max 3 linnades (mida on näha väga harva). Kõikide majade välisviimistluseks on valge lubikrohv ning ainsaks dekoratsiooniks värvilised uksed ja aknaluugid. Viimastega on nii, et ka nendele kehtivad omad seadused- luugid võivad olla ainult kas hele- või tumesinised, vahest ka oliivirohelised või puidu toonis. Naoussas aga asubki üks maja, mis on paragrahvi all, kuna selle aknad on väga väga roos ad. Ei mingit individualismi. Siin vist arhitektil väga loominguline olla ei lasta. Suurematel saartel nagu Kreeta, Kos jne on lubatud ka pilvelõhkujad; siinsel saarestikul on aga asi väga range ja konkreetselt paika pandud.
Linnade „vanalinna“ osas on jube ilusad tänavad, nii Parikias, Naoussas kui ka seal väikses linnas Antiparosel- need on sillutatud eri suuruste lamedate kividega ning kividevaheline segu on valge. Ja tavaliselt see valge on värvitud valge ning iga kevad siinsetes linnades algab suure tänavavärvimistööga. Aga olgem ausad, tulemus on imearmas- valged majad juurduvad malbelt külma kivitänavaga ühte, muutes kogu miljöö soojaks ja hubaseks. Muidugi kaasneb sellega aga tänavate absoluutne ühetaolisus; erinevus tuleneb ainult majade vormis ja funktsioonis. Pealtnäha aga ei tee vahet kaubanduskeskusel, administratiivhoonetel, elumajadel ega kõrtsul.
Suhtumiselt on kreeklased aga väga isiklikud. Viies flaiereid siia-sinna, hotelli, poodi või kohvikusse, uuriti esmalt et milline Yurgos meit saatis. Nimelt on Parosel kaks kitecenterit, millede bossid on mõlemad Yurgos’ed (George’id). Ning vastavalt sellele emba-kumba tuttavaga tegemist oli, võeti ka flaierid vastu või saadeti pikalt.
Lõuna ajal lõpetasime Pierre’iga ringisõitmise ja peatasime Polo piknikuks mäe otsas Butterfly Valley’s. Sealt avanes super ilus vaade alla meie saare poolele. Maapiirkondades tegelevad inimesed peamiselt oliivide, viinamarjade ja tervalilja kasvatamisega. Põllud on neil üsna väikesed kui neid nüüd võrrelda Eesti silmapiirini ulatuvate põllumassiividega. Nad on enamasti ääristatud madalate kivimüüridga ning kummalisel moel on samamoodi lappideks jaotatud ka kõik mäeküljed, kuigi seal midagi peale madalate puhmaste ja põõsaste ei kasva. Isegi lambad mitte.
On kaks asja, mida siin kindlasti ei näe- ühed ongi kariloomad ja teine on mets. Mäenõlvadel kasvatatakse üksikuid lambaid või kitsi, kuskil oli ka paar hobust ja eeslit, kuid 200-pealist mullikakarja teeäärsel karjamaal napilt ei näe. Samuti ei kasva siin ka kõrged puud. Metsana vähemalt. Dekoratiivtaimedena on linnade ja külakeskuste parkides või kiriku/surnuaedades igasugu Pinuseid (seedermännid jms), kuid korralikku ülepea puud siin vabas looduses väga võtta pole. See-eest on aga massiliselt moone, kummelit ja muud super hästi lõhnavat „umbrohtu“, mis seal üleval istudes koos kohaliku kakukese ja sooja päikesega patareid jälle täis laadisid.
Et minna laeva värvima!
Sukeldumise jaoks on suur traditsiooniline kalapaat, mis see aasta väikest kosmeetilist uuendamist vajas. Niisiis andsime Costale ja Yurgosele oma kaunilt kunstilise abistava käe ning veetsime pärastlõuna tuhandeaastastel puulattidel kõõludes ja pintsliga helesiniseid triipe vedades. Laev asus Naoussa lähedal suures laevade parklas, kuhu kõik kalalaevad mingis ajavahemikus viiakse ning kevadel siis värvima ja remontima tullakse. Seal saab praegusel ajal hingata hoolega kohalike kala- ja meremeeste tarkust ja know-how’d.
Õhtul oli vaim veel värske ja läksime kõik Antiparosele õllekasse. Õllekas jah- ainuke koht, mis sel kellaajal veel lahti oli, oli Niko’s Place. Heleda nahksisuga peen lounge otse peatänaval. Aga olgu nahkdiivan või plastmasstool- inimesed on igal pool sama lahked ja kodused ning võtavad kõik külalised eriti soojalt ja sõbralikult vastu. Sellepärast erinebki Paros tavalistest turismiurgastest (vähemalt VEEL), et iga külaline võetakse vastu erilise lahkuse ja huviga, mitte nagu Hiina konveiermeetod.
Tulge ise vaadake!
No comments:
Post a Comment