Hr Murphy andis teada oma olemasolust. Mida tõi onshore üle Antiparose oli õrritav „pane-asjad-käbe-kokku-mine-ruttu-sõitma-puhub-ju-küll“-tuul. Niisiis sain mina ja mu upgrade õpilane Stefan sel päeval kaks korda asju niisama set-up’ida ja varbad märjaks teha, kui vette jõudes härra pihku itsitades kraanid jälle kinni keeras. Üldse oli imelik päev ja vahest nii väsitab kui peale rannas passimise midagi teha ei ole. Siis me Pierre’iga muutume pahurateks ja teised hakkavad kartma.
Sellepärast vist tõid läti tüübid ja Stefan linnast liha ja veini. Oli tark tegu. Meiega vist soovis ühineda ka vanatädi ülevalt villast, kuid keelebarjääri tõttu ei suutnud me teda mõista ning viisakalt oma niigi rahvusvahelisse vestlusringi sätitada. Või siis muretses ta lihtsalt sellepärast, et me tema poja villat põlema ei paneks. Tädi, ära muretse, sest loosi oleks läinud vaid poju koer, kes näeb välja nagu mänguasi- imearmas udupehme väike jalgadega karvapallike tillukese kellukesega kaelas HAUGUB LAKKAMATULT KELLA POOLE KAHEKSAST HOMMIKUL OMA KILEHÄÄLEGA MU AKNA KÕRVAL!!!
No comments:
Post a Comment