Tuulepealsel maal

Tuul käib siin vist igapäevaelu juurde, nagu söömine ja magamine. Kui tuul ei puhu, siis oleks nagu jaanipäev või lihavõtted, mis tulevad ainult üks kord aastas. Siiani on olnud tõesti vaid üksikud päevad, mis tuul ei puhuks. Kahjuks, nagu ka täna, oli täielik offshore, aga suutsin siiski veidi koolitada.

Pierre

Keskus (veel ilma lippude ja eluta)

Rand on siin ilus, lai ja liivane, meri sügav (ja) sinine. Madalat vett on tegelikult vähe, ainult mõnes kohas ca 10-15 m merepoole. Mina kui Pärnu flätiga ära hellitatud plika muidugi veidi pettusin, kui 8 m kaldast meri üle pea oli, aga eks mõnes kohas olegi selle ee

st päike soojem ja tuul tugevam (: Õnneks on meil ka Le Jetski, millel koguaeg paak täis on,

kui õpilasi või teisi surfareid abistama on vaja minna. Eestlasele tundub see naljakas, aga siin on tavaks see, et makstakse 10 eur per päev rescue-mehele raha, et tal silma peal hoitakse ja vajadusel siis appi minnakse. Need, kes ei taha maksta ning bingot mängivad, peavad pärast päästmist 25 euri välja käima. Aga nii nagu Fannis ütleb- hard life (kreeka aksendiga), siis nii on. Ja kui hetkel on tuulistel päevadel 10 surfarit, siis juulis on siin neid 100 vähemalt- nii et turvalisus on kindlasti asi, mille peale side shor

e tuultega siin panustada. Rescue-mees on muideks lätlane ja tal on 5 varvast.

Põhimõtteliselt siin töötavadki lõuna- ja põhjatuuled, milledest siis viimane on suvel valdav. Suve aga veel ei ole, praegu on selline between- season, ja tuult tuleb igast suunast ja mõni päev ei üldse. Siis saab lihtsalt rannas puhata ja infonäljas kliente oodata.

Tuuletutel päevadel saab minna su

kelduma, sest lisaks kite centerile on sama ettevõtte all ka diving center, mis on selle pildi peal. Ja 1. juunil avatakse ka wake-center (yeehaaw!!) ja pärast kõike seda saab oma raha laiaks lüüa sel üleüleeile avatud surf-shopis Antiparosel.

Antiparos on Parose vastas asuv saar, kuhu sõitmiseks kulub 5 minutit ja 1 eur. Sadamalinn on fantastiliselt armas! Muidugi on see peamiselt turismindusele orienteeritud- väikesed restoranid, ehtepoed, riidepoed, baarid jne jne, aga väljanägemiselt imearmas, ning tundub, et ka kohalikud tunnevad end seal hästi. Vist. Või on nad harjunud lihtsalt, et neid koguaeg vaatama tullakse. Tänaval jalutades tundus, et koguaeg nagu midagi toimuks- poisid jooksid karjudes ringi või sõitsid ratastega, nagu ajaks kõik midagi taga ja vä

ikesed tüdrukud korraldasid ühe maja ees väikse terrassi peal oma tantsu-laulushow.

Meile kõige lähem linn on 8 km- Paroikia. Ka see on imearmas linn, valgete majade, sadama ja miljoni triljoni väikse poega. Sinna viiv tee on ääristatud väikestest majades, milles igas ühes asub mingi ettevõte. Lemmikloomapood, toidukas, autopood, bensiinijaam, tööriistapood, ilusalong jne jne. Ja neil on selle väikse linna kohta liiga palju autosid! Kesklinnas, sadama lähedal, pargivad autod tänava ääres kahes reas, sest muidu ei mahu. Kõik tänava ääred on parkivaid autosid täis. Mitte keegi vist ei käi jala. Isegi rattureid ja rollerimehi on vähe näha. Ja liiklus on siin ka muidugi omamoodi. Õigemini liiklusvahendid. Siin võib sõita millega tahes- pane või toolile rool külge, kedagi väga ei huvita.

Meie tööautogi, VW Polo, sõidab üsnagi tahtejõupeal edasi. Aga vana volkar ongi õige surfikas, eriti nüüd, kui tal ka Pärnu Surfiklubi kleps peal on! Ma ei ole kindel, kas selle

l on mõni muu paber peale kleepsude on, aga keegi ei küsi ka. Sest

politseil ei pidavat raha olema ja nad ei saa bensiini osta, et patrullima minna. Aga Euroopa liikluskultuurist on asi kaugel- tuled ei pea põlema ja turvavöö on... misasi?

Aga see vist mulle kõige rohkem meeldibki, et praegu on siin veel pigem ülekaalus kohalik elu, kui turism. Eks see muutub hooaja alguses vastupidiseks, aga hetkel on veel mõnus rannas kohalike surfaritega tuulejutte rääkida ja restoranis kreeka tantsu tantsida.

Kreeka köök on ka väga mõnus. Lihavõt

etel sai ohtralt lambaliha, maksa ja ahjukartuleid süüa, nüüd aga on aeg minna kreeka salati ja mereandide peale. Üks õhtu viisid bossid meid Antiparosel restokasse, kus nad sundisid mind sööma igasugu jubedusi nagu kaheksajalad jne. Ma ei ole veel oma usku vahetanud ja piirdun endiselt ainult kalaga (: Aga neil on veel mitu kuud aega mind ümber kasvatada. Lihavõtted olid siin väga suur püha- käisime tol nädalavahetusel iga päev mingil üritusel kuskil restoranis ja laupäeva õhtul ka südaöisel jumalateenistusel. See oli uskumatu- Jeruusalemmast saabus kirikutesse Püha Tuli, mida siis iga inimene tuli küünlaga koju viima. Ja terve kirik oli rahvast täis, igaüks käis oma tuld võtmas. Pärast öine lambapraad ja palju veini. Ja terve järgmine pühapäev ainult veini ja lambapraadi! Hard life...

Üleeile õhtul läksime teise instruktori Pierre'iga väljasõidule. Paros on nagu suur mägi, õigemini mitu mäge, ja me läksime vaatama, mis on teisel pool. Ilus oli teisel pool. Tegime oma Pologa veidi offroad'i mägiteedel ja sattusime täiesti mäe otsa, kust avanesid eriti ilusad vaated. Kõik majad on siin valged ja traditsioonilises stiilis, aknad on meresinised või oliivirohelised. Isegi tutikad majad on vanade tavade järgi ehitatud ja näevad samasugused välja. Ja majade ees on kas viinamarja- või oliivipuudega aiad või iluaiad. Aga see on terve omaette peatükk.

Nii me siin elame, mina ja Pierre oma valges imearmsas miljonivaatega mägimajakeses ja teised (2 läti tüdrukut ja 1 prantslanna) all keskuse lähedal teises majas. Ja iga hommik me sõidame oma vana Pologa alla randa, et tervitada kõiki surfareid üle maailma, kes siia on tulnud ja õhtul sõidame tagasi üles mäkke, et vaadata kõige ilusamat päikeseloojangut ja võtta nende ja teie kõigi terviseks veel üks klaasike sangriat.